Risto

Oli öö või oli päev ta oli sellega harjund, et igal pool
käivad teised ta varjul. Väikses köögis üksinda istub
vaikselt ta ja ma tean et seekord on teine teema. Kas sa
tunned kuidas elu sulle ohvriks mind toob kuid sinu
ambitsioonid naeravad näkku minule. Ei mõista, ei taju
mis toimub. Mispärast ma sellest aru ei saa? Käin ringi
ja seiklen ja samal ajal sa hiilid mu sisse ja paned mind
proovile. Sa seod mind kinni ja imed jõu mu seest. Lahkud
peale seda salaja ja üksinda mind sinna jätad. Vaikselt
toibun ja kirjutan mõned read. Kirjutan, mida nõuab mu hing.
Kirjutan, et armastan sind ja tunnen sust puudust ja, et
sinuta olla ei saa. Kuigi mõistus ja süda sinu poole vist
juba on teel. Kõik see aeg mis meil oli. Selles ajas oli
nii head kui ka halba, nii rõõmu kui kurbus hetki. Kuid
neid iial enam tagasi ei saa kuna oled lahkund mu elust sa.
Nüüd Toas igavas istun üksinda. Vaatan kella ja seejärel
ukse poole justkui ootaks kedagi. Kuid kedagi pole tulemas.
Kell vaikselt saamas kolm ja ma olen ärkvel veel. Kõik segi
on peas. Oh kui sa ainult teaks mis toimub mu sees ja
kuidas mu süda taob. Ma olen palju käinud ja palju näinud
oma teel, kuid sellist kui sina ma ei olnud kohanud veel.
Kõik muutunud on mu elus. Vaikselt istun voodile ja magama
jään. Hommikul ärkasin vara pool üksteist on vara minu
jaoks vaatasin akna taga vihma piserdab. Kahjuks sulle
näidata ei saa kuidas sajab vihma minu südames. Aga pole
viga võin vaid õelda, et saan endaga hakkama. Vahel
unistan sinust ja suvest ja sellest kuidas koos rannas
võiks süüa maasikaid. Kuid see jääbki vaid mõtteks.
Ma pole kindel kas rääkida sellest. Kas tasuks üldse tüüdata
sind? Sest juba kaua ei suuda mõelda ma enam millestki muust.
Ma pole kindel kas avada ennast või peaksin hoopiski sulgema
suu. Ma ootasin juhust, et kaduda siit. Ootasin rongi mis
mind minema siit viiks. Sa kaugemal seisid. Juustes habras ja
närbunud lill keset meeletut vihma. Kui ma korraga märkasin
sind ma loll olin mõelnud, et kõik on nähtud ja proovitud.
Ma olin mõelnud, et minu jaoks pole midagi uut. Ma tulen ühel
päeval sinu juurde, võtan su kätest kinni. Vaatan su
ilusatesse silmadesse, kuid ei lausu sõnakestki ja lähen siis
vaikselt minema ja tagasi enam ei tule. Lähen lihtsalt ära.
Teadmisega, et sul on ilma minuta parem...