Miks sa püüad mu miks mu järel sa käid laua alt mind sa puutud ise rahulik näid. Miks sa
haarad must kinni kui libe on tee mängid ohtlikut mängu sulle nalja teeb see. No miks sa
hiilid mu unne oled painaja juba nädalaid ei suuda õhtul uinuda. Oma riietel tajun su lõhna
ma tunnen alatasa, et mind keegi jälitab. On ammu selgeks saanud mul kõik elu põhitõed ma
tean et päevad pole vennad, ööd ei ole õed ja siiski usun sellesse kui taevas tähti näen,
et kuskil kaugel ootad mind ja nii, nii ma jälle läen. Siiamaani pole aru saanud miks
meenud sa kui teavas pilves viibib miks elu pole üldse imeline kui miski haiget teeb ja
hinges kriibib. On palju mõtteid mida praegugi ma tahaks kuid ei mõelda julge. Nii ma
laman terve igaviku siin ei hinga ega silmi ava. Hetki neid mult keegi võtta ju ei saa ja
peagi asun teele, mis mind kunagi siia tõi. Ma näen tuult su silmades, see minuski kord
loitma lõi. Ja nüüd siis teele asun ma. Silmad pisaraist pühin ma ja tahtsin teha nii,
et meil oleks hea, kuid sa ei tahtnud ju nii, võib-olla ta nii olema peab. Ja nüüd siis
eemaldun sinust ma, kuid mu hing jääb sinuga. Tol hommikul ma tõusin voodist vale jalaga.
Kõike, mis mul ette jäi ma tahtsin lõhkuda. peaga puruks peksin peeglid, hülgasin kõik elu
reeglid. Silmis hullumeelne pilk ja suus on vere maik ära usu, kui sul ütlen su juures on
mu ainus õige paik. Sa ju ei tea ei tea keda unes ma näen. Keda pimeduses puutuvad mu käed.
Kas leian hingerahu kui igaveseks kaon. On tunne nagu peaga vastu seina taon. Ausalt öelda
olen sinu pärast natukene mures. Olen natukene liiga palju näind sind unes. Kord sai oodatud
sind natukene liiga kaua. Siis kui saabusid sa olid veidi liiga hea. Natukene liiga hea et
olla tõsi. Natukene liiga hea et sinult suudlust oodata. Minu üle kohut mõista sa ei saa.
Kord me kohtume võib-olla seal kus saatus kokku viib meid taas. Lootsin, et kord tuled minu
juurde unenäos sa tihti külas käid. Keegi ei ole öelnud olema peab elu kerge, et varjud
seljataha langevad vaid. No mis mul nüüd üle jääb elu seadused, igasugu teadused need sind
tagasi ei too. Ei tea kuidas nii üksi võib olla hing ja mis on selle kõige hind. Tean, kui
iial, iial poleks näinudki ma sind okastes roosioksad veriseks ei oleks peksnud mind.
Ehmunult ma silmad sulgen ja edasi ei julge mõelda ma. Nii see lugu lõppema nüüd peab.'(
On selja taha jäänud seitse maad ja seitse merd. Ma tean et ükskord kohtume ja kui ma nutan.
Oma pisaraid ei peida ma. Siia ilma sündisin ma. Silmad avasin ja hetkest haiget sain. Elu
kulgeb rännates. See maailm on nii pime jääkülm ja üksildane paik kus ma ei suuda ennast
leida kui olen läinud kaduma, puruneb unistus ja ühel hetkel saabub pikk ja piinav üksindus.
See mis mind ei huvita näib mulle saast ja sitt. Katseklaasilapsest kasvand mõttehiiglane.
Laenata võiks keegi mulle relva ja ka padruni. laseks ennast maha, teen selle teene endale
ja kogu maailmale. See needus puruneb vaid andes kolm tilka verd kuid oma hinge ma ei müü
las külmetavad käed parem on kui ma ei tea, et mis toob homne päev. Ühel päeval ma uskusin,
et päike ei tõusegi kunagi. Aastad möödund sest on, värisevad mu käed. Vahel öösel, kui
ärkan ja sind unes ma näen. Istun voodil ja mõtlen mida tegin küll ma. Miks sa mind ei
armasta. Sa ju teadsid, et armastan sind. Ühel päeval ma laamendasin. Ühel päeval ma
karjusin vihast ja vahel soovin ma, et mind olemas poleks. Ma tahan et sa teaksid seda
kõike sinu pärast teen. Saatus on risti vastu, ta seisab mu teel. Kukkudes pole mul valus.
Püsti tõusta ma suudan veel. Öö kuumus on see, mis viis mu südame. Sina naersid vaid minu
palvetele. Oli armastus see, millest rääkisime ja see süütas mu põlema. Ma tegin ju kõik,
ma tegin sinu jaoks, et sa minu elust ei kaoks. Sina oled kõik, mida vajan ma. Sina oled
kõik ja sinuta ei saa. See päev oli nii külm, mil ei tulnudki sa. Sind oodates nutsin
kodutrepil veel ma ei taibanud siis, miks lasid oodata mind. Nii ma jälle lähen ega vaata
tagasi ma lähen aina edasi ma lähen kuni jõudu on minus veel. Ühel päeval ma uskusin, et
õige armastus on igavene aga seda see pole. Aega tagasi ma keerata ju ei saa kunagi. Päris
elus on nii unenäos teisiti ikkagi nii kõik kestma jääb lõpuni. Olen näinud tekitanud,
põhjustanud mõlemat nii rõõmu kui kurba, head kui halba, kuid see mis algas viis mu alla,
see kuhu sattusin ei saa ma enam muuta pimedusse mattusin südamest tunnen kuidas üksindus
voolab. Enda nukrusega seda juurde toidan, kurbusega hoian, kaotuse enda elule võidan.
Peatusin ja vaikuses vaatan kuidas sekundiga võis kõik sinult kaduda, siia su jätta minna
minema ja näidata et selle olemasolu mis sul on olemas siis kui sul seda enam pole, alles
avastad et seda mis läks minema keegi sulle enam ei tagasta. Proovin veast õppida, kuid
sellest veast ei saa ma midagi välja lugeda kuna seda viga ei anta mulle enam eales andeks.
Üksinda ootama teadmisega, et see mis on kadunud, ei ole enam tagasi tulemas. Öösel kui ma
voodi heidan, sinule mõeldes aega viidan. Valus pisar tormab põselt rinnale, et ma läksin
sinust liiga kaugele.:( Igatsen pilku, mis sügavam kui kaev. Sinust mitte mõelda on vaev.
Igatsen sind ja tean et armastad. Meie vahemaa peale kurvastan. Sind ma meeletult armastan
ja sinu naljade peale irvitan. Kui ma lõpuks magama jään sind ka unes näen.:) Ma mõtlen
sulle, need lendavad tulle. Ma tahan sind näha ja üldse mitte vähe. Kahvatub roosi ilu ju
on see siis elu, et oled nii ilus mitte nagu lilleke vilus. Kui mõtlemast lakkan, Siis kurb
mul hakkab. Sa oled mu päike Kuni algab äike. Ära põgene ära vaid tule ja sära. Mu süda on
sinuga, su lahkuse ja iluga. Sulle kuulub mu hing, mu süda ja rind. Palun hoida neid
hellalt kui aardeid minult. Kui mõtlen sulle ei aja ma mulle. Kõik on tõsi Kui kristallne
vesi. Su juurde tulen kui silmad sulen läbi aja ja ruumi, läbi tunnete kuumi. Ma igatesn
sind ja igatsen su soojust. Igatsen su häält hüüdmas mind nagu igatsen hetke kui päike
loojub. Ma igatsen su kallistust ja vajan su suudlust. Ilma sinuta on maa nii must, kuskilt
nutukaja kuuldub. Ma igatsen su seisakut ja igatsen su naeru igatsen sind nii, et kurku
tuleb nutt, tagasi hoida seda suudan vaevu. Ma igatsen su jutu kaja, su kaunist juukse
salku, sa ei tea kui palju mul sind on vaja, pole piisavalt maailmas tarkust. Ma igatsen
su silmade sära ja igatsen näha su nägu. Igatsen sind nii, nii väga igatsevad sind isegi
mu kopsud ja magu. Igatsen su tulekut ja igatsen sind minemas ära. Mõtlen sust silmad
suletult ja tean et ei näe sind täna :( Igatsen su nalju igatsen su lähedust igatsen sind,
kui kell on palju ja tahan kuulda su hääle kähedust. Igatsen kõike su juures ma tahaks olla
sinuga on nii kaunid su huuled KURAT!!! Miks pole sind minuga? Ma näen aga ei vaata. Ma
lepin aga ei kaota. Ei mõtle sinule, kuid silmad sulen, ometi unenäos su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid
purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan sind. Olen tuvi,
vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid
su leian. Lasen minna aga südames hoian. Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan
kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju. Ütlen hüvasti,
kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe. Olen harjumus millega sa iial ei harju.
Mul on valus aga ma ei karju. Koristan aga kõik on ikka sassis. Minus on müstikat rohkem
kui kassis. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen su retk. Olen päev,
mil säravad tähed. Saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta. Ma
haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi. Mis on
armastuse hind tean, et armastan sind kuid kas jääme püsima seda pean endalt küsima.
Suur segadus on hinges olen ka veidi pinges. Pea on mõtteid täis kuid mis saab, eks näis.
Ei taha midagi mõelda veel vähem head teed öelda. Tahan igavesti olla koos meie õnne,
armastuse loos. Tean, et peaksin lõpetama kuid elu peab ise õpetama seda kui eksid teelt
kukud kui kõrgelt reelt. Siis alles saad aru et ei ole see vahva ei maru oled lõpuks õnnetu
ja üksi eks siis midagi näksi ja kohe hakkab parem kui eales varem. Tuleb ju nautida elu
samas pole see lelu. Ma armastan sind kõrge on mu tunnete hind ei tea kas peaks jätkama äkki
peaks side me vahel katkema. Siis ei kannataks keegi kuid kas hea mõte on seegi siis oleksin
ma kurb, üksik oleks nagu triiputeta sipsik. Kallis, kas tead et teed mulle ainult head ei tea
mis tunnen su vastu praegu. Järgmist sammu ei astu. Mõtlesin paar päeva tagasi aga täna pakkisin
pagasi. Ei hooli ma teistest veel vähem naistest. Teen seda mis süda ütleb las mõistus hiljem
mõtleb. Kui saan haiget siis ei leiagi õiget kuna olen saanud haiget kohanud armastust leiget
hea, et mõistsin pole hea kui sa tast midagi ei tea. Armastan naist kuid mõelda ei saa ma ta
eest peab ise valima kui tahab välja kolida. Mu südamest ja hingest ehk saaksin lahti pingest
ei ma usu et tahtsid vaid musi ning lahkuda mu elust loobuda kui laps oma lelust. Aga samas kui
see su soov pole mingi tuleproov siis loobun ka kõigest ma ei saa ju enam parata. On see suhe
vale ei tahad öelda ei ole. Ma tean et ilusad jutud olid need kuid kas eal ristuvad me teed.
Ei ma ei tea mul lihtsalt ei vea. Aga mis siin parata ei saa ju salata, et armastus meid muudab
kõige tegema panna suudab. Mis iganes ka ei juhtuks kui enam kunagi me ka ei kohtuks. Pea meeles
alati mind sest eal ei unusta ma sind. See olid sina, kes pani mind taas naeratama. See olid sina,
kes pani mind taas armastama. See oled sina, kes mulle meeletult kallis. See oled sina, keda
ARMASTAN! Ma mõtlen sust päeval ja öösel näen unes, et oled mu kõrval ei lahku mu juurest.
Ma tunnen su lõhna, mis ajab mind hulluks, sind nähes vaid ohkan, sest muuks pole julgust.
Su embuses uinuks, kui mul silitad pead, su suudlusest joobuks ja see tunne on hea. Kui kohtume
tihti, elan üle ma selle. Kui kinni jääks lifti, oleks parim see meile. Eal ei lahkuks sust ma,
kuna jumaldan sind, ainult koos sinuga olen vaba kui lind. Ma ei tea, kus praegu oled, südames
kas kannad mind. Ma ei tea, kas minust mõtled, tean vaid üht-ma ootan sind. Ma ei tea kas veel
sul kallis hinges ärevus ja piin. Ma ei tea, kas mind veel vajad. Tean vaid üht-sind pole siin.
Ma ei tea, kas loota tasub, kõik võibolla läinud nüüd. Ma ei tea, kas mind veel mõistad, kuid su
ees mul pole süüd! Ütlemata sõnad ja laused. Me vahel nüüd varjudena keerlevad. Su käed on nii
külmad, kui üritan kinni pidada sind. Tead ju, kes oled. miks siis? Püüdsin kustutada olnu.
Alustada tabula rasa, kuid sina, sa keerasid selja, ei aidanud mind. Nüüd esimene kord, kus
jäine on hingeõhk ja sajab lund. Nii süütult valget. Ja seisan üksinda pimedas toas ja värisen
külmast. Väljas on torm ja hinges on valus. Ma ei nuta. Kusagil sina, seal tuli ja naer. Seal
sina mu hing, mu elu, mu süda. Hüvasti, kallis, tea, et koos olla me enam ei või, usu, ei tagasi
võta Sind eal. Las jääda saladuseks see, et oled mulle meeldinud. Las jääda saladuseks see, et
vargsi olen sind jälginud. Las jääda saladuseks see, et mõtlen õhtuti vaid sinule. Las jääda
saladuseks see, et tihti langevad pisarad su pildile. Just praegu ma mõtlen su peale ja soovin,
et oleksid siin. Just praegu ma tahaks, et sa mind hoiaks. Aga ei leia sind kusagilt. Armastus
on nagu muusika. Ta algab vaikselt. Tõuseb tugevamaks. kõlavad tormilised akordid. Siis jälle
vaikib. Vajub kuhugi kaugusse. Hääbub. Vaatan taevas õhtul tähti, sinust mõtlen üsna tihti.
Siis kui liikumas näen pilvi, kujutlen seal sinu silmi. Sa tulid mu ellu! Sa tirisid mind mängu!
Aga sa ei hoiatanud mind! Sa tirisid mu mängu! Sa lükkasid mind sisse! Aga ma armastasin sind! Sa
tõukasid mind sisse! Sa irvitasid mu üle! Kas nii sa siis rõõmustasid end? Sa irvitasid mu üle!
Sa ei kuulanud mind! Olin ma sulle vaid mängukann? Miks nii kaugel on su mõtted? Miks omad neid
kõrgeid tõkkeid? Millest mina iial üle ei saa! Miks kõnnid nii kaugeid teid? Miks need lahku
viivad meid? Ja ei iial me kokku saa! Miks haiget teed sa mul? Miks ma olen su järgi hull? Ja
ei iial sind armastamast lakka ma! Mu hing kisendab sinu poole. Vaevu suudan peatada hooge.
Miks lahti ei taha lasta sind, sest ainult sinule kuulub mu hing. Seebimullina su peegelpilti
kopeerida ma võin. Oled mitmekülgne ilus, tark ja osav. Kui sa vaid teaks kui kaugele ma lendaks.
Kui kaasas kanda võiksin sind. Oled siin ja mina lendan kaugenedes otsa saabki sind kaasa. Sind
ju viia mai suuda. Õhuga üheks saada soovin nüüd põmmmm! Ma kukun kastepiisana su käele. Palun
ära lükka mind eemale! Olen siiski ju nii armsalt väike ja puhas;) Isegi kui lükkad jään alatiseks
jäljena su käele. Mu minekust polnud sul kahju vaid tulek sul haiget tegi. Su pilgust ei näinud
ma tundeid ja kätest ei leidnud ma soojust mis oli see jäänud on kaugeks mis tuleb see polegi
meile. Taas tuleb hommik, saabub päev. Varsti seegi õhtusse läeb. Siis tuleb järgmine, kaunemgi
eelmisest, kuid seegi lõpeb varsti. Ainuke päiksekiir nendes päevades. Ainuke lootuskiir nendes
öödes. Ainuke armastus nendes õhtutes oled sina mu süda ja hing. Küünalde kumas su nägu ma näen.
Nii hämar on tuba, me käsikäes. Sa naerad nii pehmelt ja puudutad mu kätt. Me silmad ristuvad ja
ma näen neis tõtt. Ma näen soojust. Ma näen hellust. Ma näen igavest truudust. Ma näen sind ja
ainult sind. Sina oled soe ja sina oled hell. Sina oled truu ja sina oled see, kel annaksin suud.
Ma tahan sul kinni võtta käest, sinuga ronida üle igast mäest. Ma tahan tunda su käte puudutust.
Ma tahan kogeda sinu sooja armastust. Ma tahan kuulda su hellu sõnu ja tunda kõigist koosviibitud
hetkedest mõnu. Ma tahaksin joosta su käte vahele, et sul oleks aega vaid meile kahele. Kogu aeg
sind näen. Kogu aeg ma mõtlen. Kogu aeg mu süda väriseb sees. Kogu aeg miski kutsub mind sinu
juurde. Kogu aeg mul julgusest puudu jääb. Kogu aeg ma mõtlen, et nüüd teen su omaks. Kogu aeg
sulle vargsi lähenen ma. Kogu aeg aga keeran otsa ma ringi. Kogu aeg ma kardan ju. Sinuta elada
ei suuda ma eal. Sest tean, et sinuga ainult on hea. Sa ütle nüüd mida ma tegema pean. Ah vaiki,
sa niikuinii ju ei tea. Mingi rahutus on mu hinges, mingi tunne, mis piinab mind. Su nägu on tihti
mu silmis, su haardes mu meel ja mu hing. Ma tean, et sa oled must kaugel. Ma tean, et see meeletu
on. Kuid su sügavad sinisd silmad mu mällu on sööbitand end. Mu süda kuis midagi ihkaks, Su silmade
+soojust ja sind. Kuid sa oled must ju nii kaugel. Ma tean, et see võimatu on. Sinusse armuda nii
sama suutsin, pole see siis ültse nii tähtis? Miks tähele ei pane kui seda sult ootan ma. Vihmas
nutan üksinda. Lootes, et kunagi märkad sa. Sind armastan! Sügisene puude kohin lehti laiali
lennutab, nii meeletult kõlab see vaikne sahin, kuid mõte sinust hirmutab. Nii meeletult haiget
teeb see valu, kuid siiski nutta ma ei tohi, mis siis, et hinges mõllab raju. Siiani kuuldub
kõrva see kohin. Selle haava mu südamesse jätsid ja nüüd ravida seda püüan, ise sa minema läksid,
+kuigi hinges sind tagasi hüüan. Lumine maa, taevas on tähed. Raagus oksa peal istub üks lind.
Vaatan kaugusse, seal sina lähed ju sa ei armasta mind. Helbeid langeb nii suuri ja pehmeid,
näole kukkudes sulavad. Mina aga olen üksi keset lumist teed. Silmis pisarad pärliteks muutuvad,
õrnalt maapinda puutuvad. Sind pole mu juures, see kurvaks mind teeb. Miks üksi pean olema
talvisel teel? Kõikjal on tuled ja säravad puud. Õnnetult vaatan kumavat kuud. Küsin, miks pidid
nii jätma sa mind. Sa ju teadsid, et armastan Sind. Elan su südames, silmades, süles, päeval
kõnnin su kandadel, öösel magan su padja all. Kui unenäoks muutud ei suuda ma iial ärgata. Mul
südant pole. Armastan kuud ja talvetuuli, armastan sind ja oma huultel su huuli. Armastan peos
hoida su kät ei suuda uskuda et leidnud olen sind! Armastus on ilus kuni tunded lahtuvad. Mõni
arm jääb mõni kaob. Sa ei tea midagi mu tunnetest ega mõista mu mõteid. Kas tead, kui väga
tahaksin öelda, et hoolin sinust? Aga ma ei tee seda, sest miski takistab mind. Tean, mis see
on-kartus. Hirm oma tunnete ees, hirm lõhkuda see vähegi ,mis me vahel praegu on. Kas seal ongi
midagi? Olin õnnelik, kui sind pärast pikka päeva jälle näen. Sulle ei saa ma seda näidata, sest
see ehmataks sind. Sina ei näita oma tundeid, seepärast on sinuga raske. Ma ei tea, mida sa mõtled
ja pelgan küsida võib-olla on sul keegi-see teadmine teeks haiget. Tahaksin hoida su käest, kuulda
su häält, tunda su kallistusi, olla su embuses. Unistan. Unistused on ilusad, aga pelgalt pete.
On valus teada, et unistused ei täitu. Ma ei mõtle tulevikule, elan ainult olevikus. Võib-olla
lähed enne, kui meie vahel midagi tekkida jõuab. Ma ei taha sind hirmutada. Loodan, et kui end
sulle avan ei hakka sa mind põlgama. Kui ütled EI, siis ütle, aga ära lõhu seda ilusat, mis mul
sinust on.Ära hävita end minu südamest. See hävitaks mu. Minusse jääks vaid tühjus. Tühjus, kas
mõistad? Ma ei tea, kas sa loed seda, aga tea, et ootan sind. Kuigi päevad tunduvad nii pikkad
on mul keda oodata. Ma igatsen sind. Tunnen taas tunnet, mis paneb mu südame põksuma. See on pikk
ja pime kui tunnel, mis paneb mu põlved nõksuma. Tule ruttu - ruttu siia. Ära mu südant enam piina.
Tule hoia mind ja suudle suule, mis kuulub ainult sulle. Tähed ja kuu tunduvad nii kaunid, mis
joonistavad taevasse sinu näo paunid. Kõikjal tundub, et oled sina, kellest igatsen ainult mina.
Oma südame kinkisin sulle, sina lubasid mulle, seda hoida ja armastada, leida ja hellitada. Aga
mida tegid sina, otsisid, kus olin mina, andsid tagasi sa selle, mis kuulus alatiseks sulle. Sul
ükskõik on minust, mälestused sinust, püsivad mul silme ees, silmad pisarate vees. Nüüd ootan ma
kohtumist, mille eest tunnen kohkumist. Tahan vaadata sind taas, et tõuseksin kõrgele ma maast.
Tahan olla sinuga koos nagu oli selles loos. Mäletan neid kirglikke suudlusi ja meeleheitlikke
püüdlusi. Pidin valetama temale ja oma emale. Sinusse armusin ma kõrvuni, nüüd kisub tee põrguni.
Me ei saa enam koos olla, millega ennast sind solvan. Tahan meeletusi teha ja tunda enda kõrval
sinu keha. Mängides sinu huultega, tundub aeg lendavat põhja tuultega. Kahju, et kõik nii läks ja
käis see kõva laks. Tahan alati olla sinuga, ning sina võib olla minuga. Ma armastan sind.Kas sina
ka mind? Millal ma sind jälle näen? Tahaks sirutada sinu järele oma käe. Meie armastus ületab
viimase kui mäe, seda sa veel näed. Anna mulle võimalus sind kohata, kui ma ainult oleks köhata.
Ma olen haige sinust ning sina ei teagi minust. Kardan väga sind kaotada ja oma suurt suud paotada.
Sõnadega teeb palju rohkem valu, mida keegi kunagi ei palu. Valu on üks paha bakter, kellel kõige
halvem karakter. Igatsus on mega pisik, kelleta ei ela ükski isik. Millal küll saabub see aeg,
mil näeme me üksteist taas. See ootamine on üks vaeg, mida peab ootama aeg maas. Ei taha kiirustada
ma meie tegelike suhetega. Tahan, et kõik oleks nagu vanasti, mil meil sujus päris kenasti. Tahan
käia käsikäes, kuid sina oled kaugel. Tunne on meil hell. Kuigi ma pole sind kunagi näinud, pole
sa südamest küll veel läinud. Vannun, et annaksin kõik, et näha sind, sind, kes kunagi endale
igatses mind. Helistasin korra vaid ja nii mõndagi ma teada sain. kellel kaelas ripub rist. Kirja
kirjutasin sulle ka, millele vastasid sa meiliga. Jõulud lähenevad aina, mil näen ma sind läbi
aia. Tahan olla surnud, et oleks mind juba murdnud. Tahan lõpetada piinad ja tuua lauale peo
viinad. Kõik vihkavad mind, kui mina armastan neid. Ma armastan kõiki, kuid vedelen nüüd põiki.
Tahan mürki juua või hoopis ennast üles puua. Olla üleval taeva serval, või surnult teepervel.
Tean, et kõikidel oleks parem, kui minust oleks alles vaid varem. Oleks ma tulnud selle peale
varem, oleks kõigil praegu juba parem. On üks üksik tütarlaps, kes vajab, et keegi teda armastaks.
Ta on nagu väike laps, kes hakkab nutma, kui teda ei armastata. Igaüks vajab hellust ja mõni leiab
seda oma elust. Paljud ei teagi, mis see on ja hüppavad selle järele kui konn. Kõik peavad tundma,
et temast hoolitakse nagu põrand talveks poolitakse. Kõik peavad tundma, et nad on kasulikud,
muidu arvavad nad, et on muidusööjad ja kasutud. Inimesi on küll mitmesuguseid nagu lukuaugul
võtmeid. Tunded on ju samad, seda tunnevad ka vanad. Sa tänaval läksid must mööda nii riivasid
pilku ja kätt. Maaslamajaid näkku ei lööda. Sa oled kui valu kui lõputu hüvastijätt. Võid peita
end meikide alla nii arvad, et sulgub see ring. Ja ütled, et elu on ilus, et rohkemat õnneks ei
vajagi sa paremat. Patt oleks paluda ka. Aga mina nägin ju pealt, kuidas pisarad tõusid su silmi,
mingit imet ootad ikkagi veel. Kui vaatasid vana ja nähtud armastusfilmi. Nii tänaval kõnnid ja
oled, sel hetkel viis taas keegi mu. Sa pole see tüdruk, kes kinos nutmas käib, sest avatud raamat
ei ole su hing, sa usud, et sulgub see saatana ring. Kuivand roosiõied taas lebavad mu vaasi
kõrval maas. Tunnen, et üksi olen taas. Läksin peole koos sinuga mõtlesin, et jääd koos minuga.
Tunnen, et üksi olen taas. No mis mul nüüd üle jääb kui sust puhtaks pesta käed. Nii jälle ennast
purju joon. Tunnen, et üksi olen ma tunnen, et sinuta ei saa üksindusse jälle armun ma. Ja me
huuled enam ei kohtu kuid siin ilmas selleks pole rohtu. Ükski saatana inimhing pole jätnud üksi
mind, täna ärkasin vara on väljas külm ja lumi maas. Üle tõsiselt pika aja vähe päikest näha saab.
Olen lihtsalt niisama. Mu päevad on pikad, usu ööd on veel pikemad aga mul pole viga. Võin öelda
saan endaga hakkama. Unistan sinust ja suvest vaid ja sellest kuidas koos rannas sööme maasikaid.
Palju maad palju aega jääb me vahele ma nii tahaks teada, et mida sa hetkel teed. Ma tunnen sust
puudust iga sekund, minut ja tund. Fantaasiatega sinust kiusan. Ärkasin vara pool üksteist on vara
minu jaoks ja su pildid ritta laon. Ma unistan sinust ja hea on nii ja ma tunnen, et sa võiksid
olla siin. Mul pole õhku. Ma lähen lõksu ei ole nalja siit tulla välja. Mu kõri kuivab ma tahan
juua. Ma andsin sõrme sa võtsid terve käe sul pole mingit õigust peksta mu südant põrmu mind nagu
maffia filmis. Jalgupidi tsemendis sa hoiad ja ma tunnen kuidas upun. Ma lähen põhja ma lähen alla,
sest sinuta ei suuda minutitki olla. Ma ei kahtle ja ma ei oota ma tean, et abi pole kusagilt mul
loota. Ma olen selge mul hea on olla ma lasen pisaratel enda peale tulla. Ma lähen põhja ja annan
alla. Nii su silmadesse sügavamale vajun ma. Sa avad ukse ja kutsud sisse. Mul pole pääsu ma tulen
ise. Kui mind ükskord enam siin pole. Kui mind ükskord enam ei tule. Ei näe sa mu nime ekraanil,
ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri, kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja
silmad, mis sealt vastu vaatad on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi,
kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele olid sa nii tähtis nii vajalik nii kallis.
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust, ise nüüd siis tea- Mind enam siin pole, olen läinud. Olen
läinud siit kaugele ära. Kuhugi kus mul nüüd hea. Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust. Sest
sina ei tule sinna niipea veel järele. Kuhugi kus on palju minusuguseid kes taga nutavad
sinusuguseid. Olen läinud. Lihtsalt. Ära.
haarad must kinni kui libe on tee mängid ohtlikut mängu sulle nalja teeb see. No miks sa
hiilid mu unne oled painaja juba nädalaid ei suuda õhtul uinuda. Oma riietel tajun su lõhna
ma tunnen alatasa, et mind keegi jälitab. On ammu selgeks saanud mul kõik elu põhitõed ma
tean et päevad pole vennad, ööd ei ole õed ja siiski usun sellesse kui taevas tähti näen,
et kuskil kaugel ootad mind ja nii, nii ma jälle läen. Siiamaani pole aru saanud miks
meenud sa kui teavas pilves viibib miks elu pole üldse imeline kui miski haiget teeb ja
hinges kriibib. On palju mõtteid mida praegugi ma tahaks kuid ei mõelda julge. Nii ma
laman terve igaviku siin ei hinga ega silmi ava. Hetki neid mult keegi võtta ju ei saa ja
peagi asun teele, mis mind kunagi siia tõi. Ma näen tuult su silmades, see minuski kord
loitma lõi. Ja nüüd siis teele asun ma. Silmad pisaraist pühin ma ja tahtsin teha nii,
et meil oleks hea, kuid sa ei tahtnud ju nii, võib-olla ta nii olema peab. Ja nüüd siis
eemaldun sinust ma, kuid mu hing jääb sinuga. Tol hommikul ma tõusin voodist vale jalaga.
Kõike, mis mul ette jäi ma tahtsin lõhkuda. peaga puruks peksin peeglid, hülgasin kõik elu
reeglid. Silmis hullumeelne pilk ja suus on vere maik ära usu, kui sul ütlen su juures on
mu ainus õige paik. Sa ju ei tea ei tea keda unes ma näen. Keda pimeduses puutuvad mu käed.
Kas leian hingerahu kui igaveseks kaon. On tunne nagu peaga vastu seina taon. Ausalt öelda
olen sinu pärast natukene mures. Olen natukene liiga palju näind sind unes. Kord sai oodatud
sind natukene liiga kaua. Siis kui saabusid sa olid veidi liiga hea. Natukene liiga hea et
olla tõsi. Natukene liiga hea et sinult suudlust oodata. Minu üle kohut mõista sa ei saa.
Kord me kohtume võib-olla seal kus saatus kokku viib meid taas. Lootsin, et kord tuled minu
juurde unenäos sa tihti külas käid. Keegi ei ole öelnud olema peab elu kerge, et varjud
seljataha langevad vaid. No mis mul nüüd üle jääb elu seadused, igasugu teadused need sind
tagasi ei too. Ei tea kuidas nii üksi võib olla hing ja mis on selle kõige hind. Tean, kui
iial, iial poleks näinudki ma sind okastes roosioksad veriseks ei oleks peksnud mind.
Ehmunult ma silmad sulgen ja edasi ei julge mõelda ma. Nii see lugu lõppema nüüd peab.'(
On selja taha jäänud seitse maad ja seitse merd. Ma tean et ükskord kohtume ja kui ma nutan.
Oma pisaraid ei peida ma. Siia ilma sündisin ma. Silmad avasin ja hetkest haiget sain. Elu
kulgeb rännates. See maailm on nii pime jääkülm ja üksildane paik kus ma ei suuda ennast
leida kui olen läinud kaduma, puruneb unistus ja ühel hetkel saabub pikk ja piinav üksindus.
See mis mind ei huvita näib mulle saast ja sitt. Katseklaasilapsest kasvand mõttehiiglane.
Laenata võiks keegi mulle relva ja ka padruni. laseks ennast maha, teen selle teene endale
ja kogu maailmale. See needus puruneb vaid andes kolm tilka verd kuid oma hinge ma ei müü
las külmetavad käed parem on kui ma ei tea, et mis toob homne päev. Ühel päeval ma uskusin,
et päike ei tõusegi kunagi. Aastad möödund sest on, värisevad mu käed. Vahel öösel, kui
ärkan ja sind unes ma näen. Istun voodil ja mõtlen mida tegin küll ma. Miks sa mind ei
armasta. Sa ju teadsid, et armastan sind. Ühel päeval ma laamendasin. Ühel päeval ma
karjusin vihast ja vahel soovin ma, et mind olemas poleks. Ma tahan et sa teaksid seda
kõike sinu pärast teen. Saatus on risti vastu, ta seisab mu teel. Kukkudes pole mul valus.
Püsti tõusta ma suudan veel. Öö kuumus on see, mis viis mu südame. Sina naersid vaid minu
palvetele. Oli armastus see, millest rääkisime ja see süütas mu põlema. Ma tegin ju kõik,
ma tegin sinu jaoks, et sa minu elust ei kaoks. Sina oled kõik, mida vajan ma. Sina oled
kõik ja sinuta ei saa. See päev oli nii külm, mil ei tulnudki sa. Sind oodates nutsin
kodutrepil veel ma ei taibanud siis, miks lasid oodata mind. Nii ma jälle lähen ega vaata
tagasi ma lähen aina edasi ma lähen kuni jõudu on minus veel. Ühel päeval ma uskusin, et
õige armastus on igavene aga seda see pole. Aega tagasi ma keerata ju ei saa kunagi. Päris
elus on nii unenäos teisiti ikkagi nii kõik kestma jääb lõpuni. Olen näinud tekitanud,
põhjustanud mõlemat nii rõõmu kui kurba, head kui halba, kuid see mis algas viis mu alla,
see kuhu sattusin ei saa ma enam muuta pimedusse mattusin südamest tunnen kuidas üksindus
voolab. Enda nukrusega seda juurde toidan, kurbusega hoian, kaotuse enda elule võidan.
Peatusin ja vaikuses vaatan kuidas sekundiga võis kõik sinult kaduda, siia su jätta minna
minema ja näidata et selle olemasolu mis sul on olemas siis kui sul seda enam pole, alles
avastad et seda mis läks minema keegi sulle enam ei tagasta. Proovin veast õppida, kuid
sellest veast ei saa ma midagi välja lugeda kuna seda viga ei anta mulle enam eales andeks.
Üksinda ootama teadmisega, et see mis on kadunud, ei ole enam tagasi tulemas. Öösel kui ma
voodi heidan, sinule mõeldes aega viidan. Valus pisar tormab põselt rinnale, et ma läksin
sinust liiga kaugele.:( Igatsen pilku, mis sügavam kui kaev. Sinust mitte mõelda on vaev.
Igatsen sind ja tean et armastad. Meie vahemaa peale kurvastan. Sind ma meeletult armastan
ja sinu naljade peale irvitan. Kui ma lõpuks magama jään sind ka unes näen.:) Ma mõtlen
sulle, need lendavad tulle. Ma tahan sind näha ja üldse mitte vähe. Kahvatub roosi ilu ju
on see siis elu, et oled nii ilus mitte nagu lilleke vilus. Kui mõtlemast lakkan, Siis kurb
mul hakkab. Sa oled mu päike Kuni algab äike. Ära põgene ära vaid tule ja sära. Mu süda on
sinuga, su lahkuse ja iluga. Sulle kuulub mu hing, mu süda ja rind. Palun hoida neid
hellalt kui aardeid minult. Kui mõtlen sulle ei aja ma mulle. Kõik on tõsi Kui kristallne
vesi. Su juurde tulen kui silmad sulen läbi aja ja ruumi, läbi tunnete kuumi. Ma igatesn
sind ja igatsen su soojust. Igatsen su häält hüüdmas mind nagu igatsen hetke kui päike
loojub. Ma igatsen su kallistust ja vajan su suudlust. Ilma sinuta on maa nii must, kuskilt
nutukaja kuuldub. Ma igatsen su seisakut ja igatsen su naeru igatsen sind nii, et kurku
tuleb nutt, tagasi hoida seda suudan vaevu. Ma igatsen su jutu kaja, su kaunist juukse
salku, sa ei tea kui palju mul sind on vaja, pole piisavalt maailmas tarkust. Ma igatsen
su silmade sära ja igatsen näha su nägu. Igatsen sind nii, nii väga igatsevad sind isegi
mu kopsud ja magu. Igatsen su tulekut ja igatsen sind minemas ära. Mõtlen sust silmad
suletult ja tean et ei näe sind täna :( Igatsen su nalju igatsen su lähedust igatsen sind,
kui kell on palju ja tahan kuulda su hääle kähedust. Igatsen kõike su juures ma tahaks olla
sinuga on nii kaunid su huuled KURAT!!! Miks pole sind minuga? Ma näen aga ei vaata. Ma
lepin aga ei kaota. Ei mõtle sinule, kuid silmad sulen, ometi unenäos su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid
purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan sind. Olen tuvi,
vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid
su leian. Lasen minna aga südames hoian. Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan
kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju. Ütlen hüvasti,
kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe. Olen harjumus millega sa iial ei harju.
Mul on valus aga ma ei karju. Koristan aga kõik on ikka sassis. Minus on müstikat rohkem
kui kassis. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen su retk. Olen päev,
mil säravad tähed. Saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta. Ma
haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi. Mis on
armastuse hind tean, et armastan sind kuid kas jääme püsima seda pean endalt küsima.
Suur segadus on hinges olen ka veidi pinges. Pea on mõtteid täis kuid mis saab, eks näis.
Ei taha midagi mõelda veel vähem head teed öelda. Tahan igavesti olla koos meie õnne,
armastuse loos. Tean, et peaksin lõpetama kuid elu peab ise õpetama seda kui eksid teelt
kukud kui kõrgelt reelt. Siis alles saad aru et ei ole see vahva ei maru oled lõpuks õnnetu
ja üksi eks siis midagi näksi ja kohe hakkab parem kui eales varem. Tuleb ju nautida elu
samas pole see lelu. Ma armastan sind kõrge on mu tunnete hind ei tea kas peaks jätkama äkki
peaks side me vahel katkema. Siis ei kannataks keegi kuid kas hea mõte on seegi siis oleksin
ma kurb, üksik oleks nagu triiputeta sipsik. Kallis, kas tead et teed mulle ainult head ei tea
mis tunnen su vastu praegu. Järgmist sammu ei astu. Mõtlesin paar päeva tagasi aga täna pakkisin
pagasi. Ei hooli ma teistest veel vähem naistest. Teen seda mis süda ütleb las mõistus hiljem
mõtleb. Kui saan haiget siis ei leiagi õiget kuna olen saanud haiget kohanud armastust leiget
hea, et mõistsin pole hea kui sa tast midagi ei tea. Armastan naist kuid mõelda ei saa ma ta
eest peab ise valima kui tahab välja kolida. Mu südamest ja hingest ehk saaksin lahti pingest
ei ma usu et tahtsid vaid musi ning lahkuda mu elust loobuda kui laps oma lelust. Aga samas kui
see su soov pole mingi tuleproov siis loobun ka kõigest ma ei saa ju enam parata. On see suhe
vale ei tahad öelda ei ole. Ma tean et ilusad jutud olid need kuid kas eal ristuvad me teed.
Ei ma ei tea mul lihtsalt ei vea. Aga mis siin parata ei saa ju salata, et armastus meid muudab
kõige tegema panna suudab. Mis iganes ka ei juhtuks kui enam kunagi me ka ei kohtuks. Pea meeles
alati mind sest eal ei unusta ma sind. See olid sina, kes pani mind taas naeratama. See olid sina,
kes pani mind taas armastama. See oled sina, kes mulle meeletult kallis. See oled sina, keda
ARMASTAN! Ma mõtlen sust päeval ja öösel näen unes, et oled mu kõrval ei lahku mu juurest.
Ma tunnen su lõhna, mis ajab mind hulluks, sind nähes vaid ohkan, sest muuks pole julgust.
Su embuses uinuks, kui mul silitad pead, su suudlusest joobuks ja see tunne on hea. Kui kohtume
tihti, elan üle ma selle. Kui kinni jääks lifti, oleks parim see meile. Eal ei lahkuks sust ma,
kuna jumaldan sind, ainult koos sinuga olen vaba kui lind. Ma ei tea, kus praegu oled, südames
kas kannad mind. Ma ei tea, kas minust mõtled, tean vaid üht-ma ootan sind. Ma ei tea kas veel
sul kallis hinges ärevus ja piin. Ma ei tea, kas mind veel vajad. Tean vaid üht-sind pole siin.
Ma ei tea, kas loota tasub, kõik võibolla läinud nüüd. Ma ei tea, kas mind veel mõistad, kuid su
ees mul pole süüd! Ütlemata sõnad ja laused. Me vahel nüüd varjudena keerlevad. Su käed on nii
külmad, kui üritan kinni pidada sind. Tead ju, kes oled. miks siis? Püüdsin kustutada olnu.
Alustada tabula rasa, kuid sina, sa keerasid selja, ei aidanud mind. Nüüd esimene kord, kus
jäine on hingeõhk ja sajab lund. Nii süütult valget. Ja seisan üksinda pimedas toas ja värisen
külmast. Väljas on torm ja hinges on valus. Ma ei nuta. Kusagil sina, seal tuli ja naer. Seal
sina mu hing, mu elu, mu süda. Hüvasti, kallis, tea, et koos olla me enam ei või, usu, ei tagasi
võta Sind eal. Las jääda saladuseks see, et oled mulle meeldinud. Las jääda saladuseks see, et
vargsi olen sind jälginud. Las jääda saladuseks see, et mõtlen õhtuti vaid sinule. Las jääda
saladuseks see, et tihti langevad pisarad su pildile. Just praegu ma mõtlen su peale ja soovin,
et oleksid siin. Just praegu ma tahaks, et sa mind hoiaks. Aga ei leia sind kusagilt. Armastus
on nagu muusika. Ta algab vaikselt. Tõuseb tugevamaks. kõlavad tormilised akordid. Siis jälle
vaikib. Vajub kuhugi kaugusse. Hääbub. Vaatan taevas õhtul tähti, sinust mõtlen üsna tihti.
Siis kui liikumas näen pilvi, kujutlen seal sinu silmi. Sa tulid mu ellu! Sa tirisid mind mängu!
Aga sa ei hoiatanud mind! Sa tirisid mu mängu! Sa lükkasid mind sisse! Aga ma armastasin sind! Sa
tõukasid mind sisse! Sa irvitasid mu üle! Kas nii sa siis rõõmustasid end? Sa irvitasid mu üle!
Sa ei kuulanud mind! Olin ma sulle vaid mängukann? Miks nii kaugel on su mõtted? Miks omad neid
kõrgeid tõkkeid? Millest mina iial üle ei saa! Miks kõnnid nii kaugeid teid? Miks need lahku
viivad meid? Ja ei iial me kokku saa! Miks haiget teed sa mul? Miks ma olen su järgi hull? Ja
ei iial sind armastamast lakka ma! Mu hing kisendab sinu poole. Vaevu suudan peatada hooge.
Miks lahti ei taha lasta sind, sest ainult sinule kuulub mu hing. Seebimullina su peegelpilti
kopeerida ma võin. Oled mitmekülgne ilus, tark ja osav. Kui sa vaid teaks kui kaugele ma lendaks.
Kui kaasas kanda võiksin sind. Oled siin ja mina lendan kaugenedes otsa saabki sind kaasa. Sind
ju viia mai suuda. Õhuga üheks saada soovin nüüd põmmmm! Ma kukun kastepiisana su käele. Palun
ära lükka mind eemale! Olen siiski ju nii armsalt väike ja puhas;) Isegi kui lükkad jään alatiseks
jäljena su käele. Mu minekust polnud sul kahju vaid tulek sul haiget tegi. Su pilgust ei näinud
ma tundeid ja kätest ei leidnud ma soojust mis oli see jäänud on kaugeks mis tuleb see polegi
meile. Taas tuleb hommik, saabub päev. Varsti seegi õhtusse läeb. Siis tuleb järgmine, kaunemgi
eelmisest, kuid seegi lõpeb varsti. Ainuke päiksekiir nendes päevades. Ainuke lootuskiir nendes
öödes. Ainuke armastus nendes õhtutes oled sina mu süda ja hing. Küünalde kumas su nägu ma näen.
Nii hämar on tuba, me käsikäes. Sa naerad nii pehmelt ja puudutad mu kätt. Me silmad ristuvad ja
ma näen neis tõtt. Ma näen soojust. Ma näen hellust. Ma näen igavest truudust. Ma näen sind ja
ainult sind. Sina oled soe ja sina oled hell. Sina oled truu ja sina oled see, kel annaksin suud.
Ma tahan sul kinni võtta käest, sinuga ronida üle igast mäest. Ma tahan tunda su käte puudutust.
Ma tahan kogeda sinu sooja armastust. Ma tahan kuulda su hellu sõnu ja tunda kõigist koosviibitud
hetkedest mõnu. Ma tahaksin joosta su käte vahele, et sul oleks aega vaid meile kahele. Kogu aeg
sind näen. Kogu aeg ma mõtlen. Kogu aeg mu süda väriseb sees. Kogu aeg miski kutsub mind sinu
juurde. Kogu aeg mul julgusest puudu jääb. Kogu aeg ma mõtlen, et nüüd teen su omaks. Kogu aeg
sulle vargsi lähenen ma. Kogu aeg aga keeran otsa ma ringi. Kogu aeg ma kardan ju. Sinuta elada
ei suuda ma eal. Sest tean, et sinuga ainult on hea. Sa ütle nüüd mida ma tegema pean. Ah vaiki,
sa niikuinii ju ei tea. Mingi rahutus on mu hinges, mingi tunne, mis piinab mind. Su nägu on tihti
mu silmis, su haardes mu meel ja mu hing. Ma tean, et sa oled must kaugel. Ma tean, et see meeletu
on. Kuid su sügavad sinisd silmad mu mällu on sööbitand end. Mu süda kuis midagi ihkaks, Su silmade
+soojust ja sind. Kuid sa oled must ju nii kaugel. Ma tean, et see võimatu on. Sinusse armuda nii
sama suutsin, pole see siis ültse nii tähtis? Miks tähele ei pane kui seda sult ootan ma. Vihmas
nutan üksinda. Lootes, et kunagi märkad sa. Sind armastan! Sügisene puude kohin lehti laiali
lennutab, nii meeletult kõlab see vaikne sahin, kuid mõte sinust hirmutab. Nii meeletult haiget
teeb see valu, kuid siiski nutta ma ei tohi, mis siis, et hinges mõllab raju. Siiani kuuldub
kõrva see kohin. Selle haava mu südamesse jätsid ja nüüd ravida seda püüan, ise sa minema läksid,
+kuigi hinges sind tagasi hüüan. Lumine maa, taevas on tähed. Raagus oksa peal istub üks lind.
Vaatan kaugusse, seal sina lähed ju sa ei armasta mind. Helbeid langeb nii suuri ja pehmeid,
näole kukkudes sulavad. Mina aga olen üksi keset lumist teed. Silmis pisarad pärliteks muutuvad,
õrnalt maapinda puutuvad. Sind pole mu juures, see kurvaks mind teeb. Miks üksi pean olema
talvisel teel? Kõikjal on tuled ja säravad puud. Õnnetult vaatan kumavat kuud. Küsin, miks pidid
nii jätma sa mind. Sa ju teadsid, et armastan Sind. Elan su südames, silmades, süles, päeval
kõnnin su kandadel, öösel magan su padja all. Kui unenäoks muutud ei suuda ma iial ärgata. Mul
südant pole. Armastan kuud ja talvetuuli, armastan sind ja oma huultel su huuli. Armastan peos
hoida su kät ei suuda uskuda et leidnud olen sind! Armastus on ilus kuni tunded lahtuvad. Mõni
arm jääb mõni kaob. Sa ei tea midagi mu tunnetest ega mõista mu mõteid. Kas tead, kui väga
tahaksin öelda, et hoolin sinust? Aga ma ei tee seda, sest miski takistab mind. Tean, mis see
on-kartus. Hirm oma tunnete ees, hirm lõhkuda see vähegi ,mis me vahel praegu on. Kas seal ongi
midagi? Olin õnnelik, kui sind pärast pikka päeva jälle näen. Sulle ei saa ma seda näidata, sest
see ehmataks sind. Sina ei näita oma tundeid, seepärast on sinuga raske. Ma ei tea, mida sa mõtled
ja pelgan küsida võib-olla on sul keegi-see teadmine teeks haiget. Tahaksin hoida su käest, kuulda
su häält, tunda su kallistusi, olla su embuses. Unistan. Unistused on ilusad, aga pelgalt pete.
On valus teada, et unistused ei täitu. Ma ei mõtle tulevikule, elan ainult olevikus. Võib-olla
lähed enne, kui meie vahel midagi tekkida jõuab. Ma ei taha sind hirmutada. Loodan, et kui end
sulle avan ei hakka sa mind põlgama. Kui ütled EI, siis ütle, aga ära lõhu seda ilusat, mis mul
sinust on.Ära hävita end minu südamest. See hävitaks mu. Minusse jääks vaid tühjus. Tühjus, kas
mõistad? Ma ei tea, kas sa loed seda, aga tea, et ootan sind. Kuigi päevad tunduvad nii pikkad
on mul keda oodata. Ma igatsen sind. Tunnen taas tunnet, mis paneb mu südame põksuma. See on pikk
ja pime kui tunnel, mis paneb mu põlved nõksuma. Tule ruttu - ruttu siia. Ära mu südant enam piina.
Tule hoia mind ja suudle suule, mis kuulub ainult sulle. Tähed ja kuu tunduvad nii kaunid, mis
joonistavad taevasse sinu näo paunid. Kõikjal tundub, et oled sina, kellest igatsen ainult mina.
Oma südame kinkisin sulle, sina lubasid mulle, seda hoida ja armastada, leida ja hellitada. Aga
mida tegid sina, otsisid, kus olin mina, andsid tagasi sa selle, mis kuulus alatiseks sulle. Sul
ükskõik on minust, mälestused sinust, püsivad mul silme ees, silmad pisarate vees. Nüüd ootan ma
kohtumist, mille eest tunnen kohkumist. Tahan vaadata sind taas, et tõuseksin kõrgele ma maast.
Tahan olla sinuga koos nagu oli selles loos. Mäletan neid kirglikke suudlusi ja meeleheitlikke
püüdlusi. Pidin valetama temale ja oma emale. Sinusse armusin ma kõrvuni, nüüd kisub tee põrguni.
Me ei saa enam koos olla, millega ennast sind solvan. Tahan meeletusi teha ja tunda enda kõrval
sinu keha. Mängides sinu huultega, tundub aeg lendavat põhja tuultega. Kahju, et kõik nii läks ja
käis see kõva laks. Tahan alati olla sinuga, ning sina võib olla minuga. Ma armastan sind.Kas sina
ka mind? Millal ma sind jälle näen? Tahaks sirutada sinu järele oma käe. Meie armastus ületab
viimase kui mäe, seda sa veel näed. Anna mulle võimalus sind kohata, kui ma ainult oleks köhata.
Ma olen haige sinust ning sina ei teagi minust. Kardan väga sind kaotada ja oma suurt suud paotada.
Sõnadega teeb palju rohkem valu, mida keegi kunagi ei palu. Valu on üks paha bakter, kellel kõige
halvem karakter. Igatsus on mega pisik, kelleta ei ela ükski isik. Millal küll saabub see aeg,
mil näeme me üksteist taas. See ootamine on üks vaeg, mida peab ootama aeg maas. Ei taha kiirustada
ma meie tegelike suhetega. Tahan, et kõik oleks nagu vanasti, mil meil sujus päris kenasti. Tahan
käia käsikäes, kuid sina oled kaugel. Tunne on meil hell. Kuigi ma pole sind kunagi näinud, pole
sa südamest küll veel läinud. Vannun, et annaksin kõik, et näha sind, sind, kes kunagi endale
igatses mind. Helistasin korra vaid ja nii mõndagi ma teada sain. kellel kaelas ripub rist. Kirja
kirjutasin sulle ka, millele vastasid sa meiliga. Jõulud lähenevad aina, mil näen ma sind läbi
aia. Tahan olla surnud, et oleks mind juba murdnud. Tahan lõpetada piinad ja tuua lauale peo
viinad. Kõik vihkavad mind, kui mina armastan neid. Ma armastan kõiki, kuid vedelen nüüd põiki.
Tahan mürki juua või hoopis ennast üles puua. Olla üleval taeva serval, või surnult teepervel.
Tean, et kõikidel oleks parem, kui minust oleks alles vaid varem. Oleks ma tulnud selle peale
varem, oleks kõigil praegu juba parem. On üks üksik tütarlaps, kes vajab, et keegi teda armastaks.
Ta on nagu väike laps, kes hakkab nutma, kui teda ei armastata. Igaüks vajab hellust ja mõni leiab
seda oma elust. Paljud ei teagi, mis see on ja hüppavad selle järele kui konn. Kõik peavad tundma,
et temast hoolitakse nagu põrand talveks poolitakse. Kõik peavad tundma, et nad on kasulikud,
muidu arvavad nad, et on muidusööjad ja kasutud. Inimesi on küll mitmesuguseid nagu lukuaugul
võtmeid. Tunded on ju samad, seda tunnevad ka vanad. Sa tänaval läksid must mööda nii riivasid
pilku ja kätt. Maaslamajaid näkku ei lööda. Sa oled kui valu kui lõputu hüvastijätt. Võid peita
end meikide alla nii arvad, et sulgub see ring. Ja ütled, et elu on ilus, et rohkemat õnneks ei
vajagi sa paremat. Patt oleks paluda ka. Aga mina nägin ju pealt, kuidas pisarad tõusid su silmi,
mingit imet ootad ikkagi veel. Kui vaatasid vana ja nähtud armastusfilmi. Nii tänaval kõnnid ja
oled, sel hetkel viis taas keegi mu. Sa pole see tüdruk, kes kinos nutmas käib, sest avatud raamat
ei ole su hing, sa usud, et sulgub see saatana ring. Kuivand roosiõied taas lebavad mu vaasi
kõrval maas. Tunnen, et üksi olen taas. Läksin peole koos sinuga mõtlesin, et jääd koos minuga.
Tunnen, et üksi olen taas. No mis mul nüüd üle jääb kui sust puhtaks pesta käed. Nii jälle ennast
purju joon. Tunnen, et üksi olen ma tunnen, et sinuta ei saa üksindusse jälle armun ma. Ja me
huuled enam ei kohtu kuid siin ilmas selleks pole rohtu. Ükski saatana inimhing pole jätnud üksi
mind, täna ärkasin vara on väljas külm ja lumi maas. Üle tõsiselt pika aja vähe päikest näha saab.
Olen lihtsalt niisama. Mu päevad on pikad, usu ööd on veel pikemad aga mul pole viga. Võin öelda
saan endaga hakkama. Unistan sinust ja suvest vaid ja sellest kuidas koos rannas sööme maasikaid.
Palju maad palju aega jääb me vahele ma nii tahaks teada, et mida sa hetkel teed. Ma tunnen sust
puudust iga sekund, minut ja tund. Fantaasiatega sinust kiusan. Ärkasin vara pool üksteist on vara
minu jaoks ja su pildid ritta laon. Ma unistan sinust ja hea on nii ja ma tunnen, et sa võiksid
olla siin. Mul pole õhku. Ma lähen lõksu ei ole nalja siit tulla välja. Mu kõri kuivab ma tahan
juua. Ma andsin sõrme sa võtsid terve käe sul pole mingit õigust peksta mu südant põrmu mind nagu
maffia filmis. Jalgupidi tsemendis sa hoiad ja ma tunnen kuidas upun. Ma lähen põhja ma lähen alla,
sest sinuta ei suuda minutitki olla. Ma ei kahtle ja ma ei oota ma tean, et abi pole kusagilt mul
loota. Ma olen selge mul hea on olla ma lasen pisaratel enda peale tulla. Ma lähen põhja ja annan
alla. Nii su silmadesse sügavamale vajun ma. Sa avad ukse ja kutsud sisse. Mul pole pääsu ma tulen
ise. Kui mind ükskord enam siin pole. Kui mind ükskord enam ei tule. Ei näe sa mu nime ekraanil,
ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri, kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja
silmad, mis sealt vastu vaatad on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi,
kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele olid sa nii tähtis nii vajalik nii kallis.
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust, ise nüüd siis tea- Mind enam siin pole, olen läinud. Olen
läinud siit kaugele ära. Kuhugi kus mul nüüd hea. Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust. Sest
sina ei tule sinna niipea veel järele. Kuhugi kus on palju minusuguseid kes taga nutavad
sinusuguseid. Olen läinud. Lihtsalt. Ära.
